Mõne aja eest kajastas Lemmik ühe Prantsusmaal elava perekonna lugu, kes leidis väga ootamatult üles oma seitse aastat tagasi kadunud kassi. Nüüd saame jagada sama uskumatuna näivat lugu, mis aga leidis aset siinsamas Eestis.

Maire (nimi muudetud – toim) jagas lugu oma lähedase inimese kassist, kes oli koguni kaheksa aastat kadunud, kuid mullu suve lõpus ootamatult välja ilmus, olles ise täiesti elus, terve ja rõõmus.

«Augusti alguses sõitsin Hiiumaale. Järsku tuli telefonikõne. Hästi rõõmus ja reibas hääl hõiskas: «Tere! Ma helistan Tallinna loomade varjupaigast, me leidsime teie kassi!» Olin segaduses, et ei saa olla, minu kass on Hiiumaal,» alustab Maire lugu sellest, kuidas Kusti kaheksa aastat pärast kadumist tee tagasi koju leidis.

Kuigi Maire ei saanud esialgu aru, millisest kassist jutt käib, siis õnnestus tal välja selgitada, et tegu oli tema sugulase, Kadri kassiga, kelle kiibiga olid seotud Maire kontaktandmed.

Kusti oli perre võetud kassipojana. Maire sõnul hästi pehme, sõbralik ja miilustaja kiisu, kellele meeldis kraena kaela peale ronida ja kaissu pugeda. «Ta käis ka õues ja kippus mõnikord võõrastega sõbrustama, kuni ta 2015. aastal enam tagasi koju ei tulnudki. Kõik ootasid teda ja olid ahastuses, aga kiisust ei olnud midagi kuulda,» rääkis Maire.

Pikalt ei julgenudki pere uut kassi võtta. Loodeti, et ehk tuleb Kusti ikka tagasi. Ja ühel päeval, kaheksa aastat hiljem, see juhtuski. «Ta oli veidi kartlik, vahepeal oli ju võetud kaks uut kiisut, kellega kohanemine oli keeruline. Aga perepojaga, kes oli vahepeal suureks kasvanud, tekkis kohe vastastikune äratundmine ja rõõm. Seda nurru oli kaugele kuulda!»

Pere ei suutnud kuidagi uskuda, et nii pika aja möödudes kiisu jälle koju sai. «Oma väike armas Kusti, teistest kassidest erinevalt hästi siidise kasukaga. Minul oli mure, et ta ju vahepealsed aastad elas kuskil kellegi juures, kaheksa aastat on väga pikk aeg. See keegi võib samamoodi nüüd leinata ja otsida. Me ei tea ju, kus ta kogu selle aja jooksul oli,» räägib Maire, et Kusti elas tõenäoliselt topeltelu ja veetis need vahepealsed aastad hoopis kuskil mujal.

Kusti aga harjus kiiresti kodus ära ja tunneb ennast seal nüüd taas peremehena. On endiselt hästi sõbralik ja leebe kiisu, tahab sülle ja ei küünista. «Tundub, et ta on oma eluga rahul. Meie hakkame ka juba ära harjuma, et ta koju tagasi sai. Aga kui tutvusringkonnas oma lugu räägin, et kaheksa aasta järel kassi tagasi saime, on ikka kõik väga üllatunud, kuidas see võimalik saab olla,» lisab Maire.

Varjupaikade MTÜ kommunikatsioonijuhi Anni Anette Mõisamaa sõnul saabus Kusti varjupaika 16. augustil 2023 ja jõudis seal peatuda vaid korraks, sest šokeeritud omanik tuli talle kohe järele.

«Varjupaiga töötajate jaoks on taolised taaskohtumised alati väga südant soojendavad ja kindlasti on see meie töö parim osa, kui tänulik omanik tuleb varjupaika oma loomale järele. Tihti on ka looma puhul näha, et nad tunnevad oma omaniku ära ja see tekitab ääretult hea tunde,» sõnas ta.

Küsimuse peale, kui sageli seesuguseid lugusid varjupaigas ette tuleb, meenutab Mõisamaa pooleteise aasta tagust lugu naisest, kes taaskohtus oma kassi Samueliga varjupaigas kaks ja pool aastat pärast looma kadumist. Samuel läks õnnetult kaduma lahti unustatud akna kaudu ning sattus ühel hetkel varjupaika, kus veetis pool aastat, enne kui perenaine ta juhuslikult varjupaiga lehekülge uurides avastas.