Võidakse ju öelda, et vananemine on elu loomulik osa, millest pääsu pole kellelgi. Tegelikult ei tea aga keegi enne, kui ta seda omal nahal kogeb, mis tunne on olla vana.

Vananemine on üks suur kaotuste jada: sõbrad kaovad, abikaasa lahkub, koos töökohaga kaob ka staatus, rahavood vähenevad. Kaovad juuksed, paindlikkus, mälu, kuulmine… Oeh.

Lisaks muutub tegus ja tähtis inimene oma elu peremehest hooldatavaks. Kroonilised haigused – artriit, diabeet, südamehaigused ja liikumisprobleemid – võivad piirata igapäevaseid tegevusi. Eakad vanemad hakkavad sõltuma teiste abist, lapsed peavad neid arstile sõidutama jne. Iseseisvale inimesele võib hoolitsemine olla piinlik; abituks jäämine mõjutab enesehinnangut ja tekitab eluga rahulolematust.

Pole ime, et senise elukorralduse kadumine muudab nukraks. Kaotusvalu on aga depressiooni sünonüüm.

Vananemine ja depressioon käivad sageli käsikäes – see on teaduslikult tõendatud fakt.

Geriaatrilist depressiooni – eakate meeleoluhäiret, millega kaasneb püsiv huvikaotus ja tujulangus – kogeb maailmas 35 protsenti üle 60-aastastest.

Depressioon kaasneb ka dementsusega, kognitiivsete võimete kuhtumisega.

Lisaks juba nimetatud sotsiaalsetele kurbuse põhjustajatele võivad masendust esile kutsuda ka mitmed haigused (südamehaigused, hulgiskleroos, insult jpm) ja nende ravimid. Paljudel ravimi infolehtedel on kirjas, et kõrvaltoimena võib esineda meeleolu langust.

Üks depressiooni langemise suuremaid ohutegureid on sotsiaalsesse isolatsiooni sattumine: vanainimesed võivad tunda end tõrjutuna, väärtusetuna. Üksildaselt.

Omaette probleem on see, et praeguse aja vanainimesed ei oska rääkida. Nad on üles kasvanud ajal, mil keegi ei küsinud su käest: «Tahad sa sellest rääkida?» Vastupidi, neid õpetati, et oma probleemid tuleb hoida enda teada ja pereringi musta pesu ei pesta väljaspool. Nad ei taha kurta. Tuju aga langeb ja kuidagi peab see väljenduma. Näiteks porisemises või huvipuuduses või enese toaseinte vahele sulgemises. Erinevalt sügavas depressioonis inimesest võib tujutu (meditsiinikeeles düstüümiaga) inimene oma igapäevatoimetustega hakkama saada, nii et depressioon ei paista väga välja.

Et siis – torisev ja tige vanainimene ongi normaalne nähtus? Kaugel sellest!

Kuigi depressioon on kõige levinum eakate psühhiaatriline häire, ei maksa sellesse suhtuda kui paratamatusse. Nooruse, ilu ja tervise taganutmine on ühtpidi normaalne ja mõistetav, teistpidi aga – ületatav.

Tegelikult ei ole depressioon ja vananemine lahutamatult seotud. Ka ei tarvitse kurvameelsus ja huvipuudus kohe dementsust tähendada (seda vahet oskavad teha psühhiaatrid spetsiaalsete testidega).

Üks võimalus aru saada, kumma häirega võib tegemist olla, on vaadata, kas inimene ise muretseb oma «saamatuse ja rumaluse» pärast. Dementsusega inimene ei pruugi ise aru saada, et tema oskustel ja toimetulekul midagi viga oleks, seevastu depressioonis inimene tunneb kognitiivsete võimete languse pärast muret.

Mida saab teha, kui lähedane on depressioonis? Esimese asjana kohtab inimene, kes tahab oma vana sugulast mustast august välja aidata, vastupanu. Kuna üks depressiooni tunnuseid on lootusetus, siis masendunud inimene on veendunud, et keegi ei saa teda aidata. Ise ta ka abi ei otsi. Kõrvalt pakutav abi lükatakse tagasi, võibolla isegi kurja häält tehes. See omakorda suurendab nende sotsiaalset isolatsiooni, sest sugulased-sõbrad võivad mõne aja pärast üritamisest loobuda. Kasvõi seepärast, et on valus kõrvalt vaadata, kuidas lähedane inimene kannatab, aga abi vastu ei võta.

Tegelikult tuleks «pahur vanainimene» kuidagi liikuma saada: õue jalutama, teatrisse, teiste keskele.

Aju on arenemisvõimeline igas eas. Ei ole nii, et pärast teatud numbri ettelöömist ei suuda inimene õppida ega omandada uusi oskusi või teha elustiilis muudatusi. Depressioonist saab üle, kui leitakse uued asjad, mille tegemine valmistab rõõmu ja tekitab uudishimu. Muutustega on võimalik kohaneda.