Kairi (35): Kõige raskem hetk tuli siis, kui ma seisin üksi oma kodus ja ma ei teadnud enam, kes ma tegelikult olen. Kui olin suhtes, oli kõik alati seotud sellega, mida teine inimene soovis ja vajas, kuid nüüd ei olnud kedagi, kellega oma elu jagada. Tundsin, et mul pole enam mingit kindlat suunda ega eesmärki. Tühjust, mida ma tundsin, oli raske taluda – nagu oleksin kaotanud osa iseendast. Isegi igapäevased tegevused, nagu hommikune kohv või telefonikõne sõbraga, tundusid nüüd võõrad. Oli hirm, et ma ei suuda enam elu üksi nautida ega elada. Mul oli tunne, et elu on muutunud liiga raskeks ja keeruliseks. Selle mõttega elamine oli valus, kuid samas teadmine, et mul oli nüüd võimalus hakata uuesti oma elu juhtima, andis lõpuks kuidagi lootust.

Mis aitas sul ennast uuesti üles ehitada?

Laura (32): Minu jaoks oli kõige tähtsam õppida andestama iseendale. Pärast lahkuminekut tundsin, et olin end kõiges süüdistamas – võib-olla oleksin pidanud olema tugevam, võib-olla oleksin pidanud rohkem proovima. Aga tõde on see, et mõnikord on lihtsalt vajalik teha radikaalne muudatus, et leida oma tee tagasi. Ma alustasin väikestest sammudest – ma ei sundinud ennast liiga kiiresti edasi liikuma, vaid lasin endal korraks hingata ja nautida seda, et olen lõpuks iseenda jaoks olemas. Ma hakkasin rohkem teadlikult keskenduma sellele, mis mulle tõeliselt meeldib, ja panustasin oma unistustesse, mille olin suhtes olles kõrvale jätnud. Lisaks olid mulle väga toeks sõbrad, kes mind lihtsalt kuulasid. Nad aitasid mul usaldada, et see, mida tunnen, on normaalne ja et ma ei ole üksi. Kõige olulisem oli siiski enda vastu armastus ja usaldus, et kõik läheb paremaks.

Kristi (38): Üks asi, mis mind pärast lahkuminekut tõeliselt aitas, oli see, et ma hakkasin lõpuks kuulama oma keha ja meelt. Pikka aega olin elanud teiste jaoks, unustades enda vajadused. Kui lõpuks olin üksi, siis jõudsin arusaamale, et mul on õigus tunda kõiki emotsioone – kurbust, raevu, aga ka rõõmu. Üks kõige raskemaid hetki oli see, kui pidin oma elus täielikult midagi uut looma. Kõik, mida olin teadnud, muutus. Tundsin, et ma pean iseennast üles ehitama, aga alustada oli keeruline. Siis avastasin, kui oluline on iga päev väikeste asjadega edasi liikuda – võib-olla lihtsalt värskes õhus jalutamine või hommikusöögiks midagi, mis mulle tõeliselt meeldib. Need hetked andsid mulle tasapisi kindlustunde, et ma saan ise oma elu juhtida ja et kõik, mis on olnud, ei määratle mind.

Kairi (35): Üks kõige keerulisemaid asju oli see, et mul polnud enam kindlat suunda. Ma tundsin end väga eksinuna, kuid lõpuks jõudsin arusaamale, et see ei olnudki nii halb. See oli hoopis võimalus proovida midagi täiesti uut. Olin kunagi unistanud mõnest hobist või reisist, aga alati arvasin, et ei jõua neid teha. Nüüd oli mul aga kõik aeg enda jaoks. Ja see oli üllatavalt vabastav. Ükskõik kui väike, aga iga uus kogemus aitas mul usaldada, et elu toob mulle veel palju häid asju, isegi kui praegu on keeruline.

Kuidas oled täna teistsugune võrreldes ajaga enne lahkuminekut?

Laura (32): Ma ei karda enam öelda ei, kui see on vajalik, ja ma ei karda oma tõelisi tundeid näidata. Varem püüdsin alati rahuldada kõiki teisi, aga nüüd olen ma õppinud, et see ei tee mind õnnelikuks. Olen ka palju parem oma emotsioonide juhtimises – kui varem olid minu päevad täis ebamugavaid vaikusi või rääkimata jäänud muresid, siis täna räägin rohkem ja ei lase asjadel kuhjuda.

Kristi (38): Ma olen palju rohkem teadlik oma väärtusest ja oskan paremini enda eest seista. Enne lahkuminekut olin liiga mõjutatav teistest inimestest ja situatsioonidest, sest ma kartsin konflikte või seda, et kedagi ärritaksin. Täna aga mõistan, et on täiesti okei olla tugev oma arvamustes ja vajadustes. Ma ei tunne enam, et ma pean alati olema see, kes kõike talub. Olen hakanud oma elu rohkem enda järgi elama, mitte teiste ootuste järgi. See, et ma olen õppinud rohkem kuulama oma sisetunnet, on teinud mind ka palju rahulikumaks ja enesekindlamaks. Mul on rohkem vabadust ja julgust teha valikuid, mis mind päriselt õnnelikuks teevad.

Kairi (35): Olen täna palju julgem ja avatum. Enne lahkuminekut tundsin tihti, et olin oma mugavustsoonis kinni – olin rahul, aga samas ei julgenud võtta riske ega proovida uusi asju.

Täna olen valmis vastu võtma elu muutusi ja olen palju vähem hirmul ebaõnnestumise ees. Olen õppinud, et elu ei ole alati täiuslik, ja see on okei. Ma ei karda enam otsuseid langetada, isegi kui need võivad alguses tunduda keerulised. Samuti olen õppinud end rohkem kuulama ja oma tundeid tõsiselt võtma. Kõik need muutused on mind muutnud palju rahulikumaks ja teadlikumaks sellest, mis mulle elus tegelikult tähtis on.

Mis oli midagi üllatavat, mida sa iseenda kohta õppisid?

Laura (32): Üks üllatav asi, mida enda kohta õppisin, oli, kui loov ja paindlik ma tegelikult olen. Kui lahkuminek toimus, tundusin ma nagu täiesti ummikusse jäänud. Ma ei teadnud, kuhu edasi minna. Kuid just siis avastasin, et mul on võime kohaneda ja leida uusi lahendusi, isegi kui elu muutub ootamatult. Näiteks hakkasin katsetama uusi hobisid, mida ma olin ammu tahtnud proovida, aga milleks polnud kunagi aega leidnud. Üks nendest oli maalimine – ma ei osanudki arvata, et see mind nii palju rahuldada võiks. See muutis minu arusaama oma piirangutest ja andis mulle tõeliselt uue perspektiivi.

Kristi (38): Ma avastasin, et ma oskan tegelikult rahulikult võtta isegi kõige keerulisemaid olukordi ja hakata neid samm-sammult lahendama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et suudan teha suuri elumuutusi sellise rahu ja enesekindlusega. Mul oli vaja lihtsalt aega, et usaldada iseennast ja oma võimeid.

Kairi (35): Ma olin üllatunud, kui kiiresti ma suutsin leida tasakaalu ka siis, kui tundsin, et kõik oli paigast ära. Kui lahkuminek toimus, olin ma täielikus segaduses, kuid avastasin, et ma suudan olla palju tugevam ja iseseisvam, kui ma varem arvasin. Kui kõik tundus kaootiline, hakkasin tähelepanelikumalt oma igapäevaelu üles ehitama ja leidsin rahu väikestes asjades – olgu selleks siis hommikune jalutuskäik või hetk vaikuses. See aitas mul mõista, kui palju ma varem ei väärtustanud neid väikeseid hetki, mis tegelikult elu tõeliselt täidavad.

Mida soovitaksid naisele, kes tunneb, et tema elu on kokku kukkunud või kes kõhkleb soovitud lahkumineku tegemises?

Laura (32): Ma soovitaksin tal ennekõike endale andestada ja mõista, et isegi kõige raskematel hetkedel on meil alati valik, kuidas edasi minna. Kui elu tundub kokku varisevat, siis see on tegelikult sageli märk, et on aeg midagi muuta. Kui lahkuminek on vajalik, siis julgustaksin teda tegema otsuse, mis on tema jaoks parim. See ei ole lihtne, kuid mõista, et elu võib pärast muutusi pakkuda palju rohkem kui enne, aitab leida tugevust. Isegi kui praegu tundub, et see on kõik, mis on – tegelikult algab midagi uut.

Kristi (38): Võta rahulikult — mõnikord piisab täiesti väikesest sammust, et hakata jälle oma elu kokku panema. Usalda, et sul on sees kõik vajalik olemas, et teha õigeid otsuseid. Sa oled palju tugevam, kui praegu tunned. Suur muutus algab sageli sellest hetkest, kui julged iseenda kõrvale jääda.

Kairi (35): Kui tunned, et kõik on lagunemas või seisad raske lahkumisotsuse lävel, siis küsi endalt: kas see, kuhu olen jäänud pidama, toetab veel minu kasvu ja rõõmu? Elu ei pea olema pidev võitlus, kus kogu aeg ainult vastu voolu ujud. Vahel suurim julgus on lubada endal lahti lasta sellest, mis sind enam ei kanna. Sa ei pea kõike korraga lahendama ega kõiki vastuseid kohe teadma, aga sul on õigus valida iseennast iga päev. Isegi siis, kui see tundub alguses ehmatav. Mõnikord sünnibki uus elu just siis, kui vana laguneb kildudeks.