Nii et see protsess läks kiirelt – umbes teisipäeval tekkis uitmõte, et nüüd on ideaalne aeg koera võtmiseks, kolmapäeval tegin taustauuringut tõu kohta, neljapäeval leidsin sobiva kutsika ja laupäeval sain Diego. Ja nii nüüd ongi, juba kaheksa aastat.

Kui Diego oleks inimene, siis kuidas teda kirjeldaksid?

Mul on teda päris raske kirjeldada, sest paljud mu sõbrad, tuttavad ja pereliikmed natuke võrdlevad meid omavahel. Aga inimesena oleks ta ühest küljest hästi viisakas ja pedantne, samas jonnakas ja temas on säilinud metsikus ja mängurõõm. Rafineeritud, aga kergelt ulakas.

Aga mida Diego sinu kohta räägiks?

(Vootele naerab.) Õnneks ta ei oska rääkida. Aga mis ta ütleks – ma olen tema jaoks karm ja armastav. Selle tõu puhul on see oluline ja teadsin seda ette. Tema eest on hoolitsetud, ta tohib käia diivanil ja voodis magamas, aga mina olen peremees. 

Püüdsin vältida, et Diego söögilaua äärest toitu nuruks. Aga kord, kui reisilt tulin ja Diegole koju järele läksin, avanes mulle ootamatu vaatepilt – Diego ja ema istusid kõrvuti köögipukkide peal ja ema söötis talle lusika pealt hanemaksapasteeti. Nii et sinna see minu treening läks. Õnneks on ta viisakas, ei haugu, vaid tuleb istub kõrvale ja vahel peilib välja seltskonna «nõrgima lüli», kes siis peagi tunneb, et üks karvane pea läheneb ja teda laua alt pineva pilguga vaatab.

See toidu nurumine ongi vist ainus asi, mis meil kasvatusega veidi pahasti on läinud, aga las koer saab ka koeruseid teha. Kui ta vahel ülemeelikuks läheb ja häält tõstan, siis ta kuuletub ilusti, hääletooni peale oskab ta suurepäraselt reageerida.

Käite Diegoga paljudes kohtades koos. Kuidas inimesed talle reageerivad?

Ta mõjub inimestele hästi, sest kuigi väga sõbralik, ei lähe ta ise esimesena ligi, kui teda just ei kutsuta või tähelepanu ei pöörata. Ta on täielik teraapiakoer, sest mul on mitu sõpra, kellele pole varem koerad meeldinud, ükskõik siis kas on kunagi hammustada saanud või mõne tüütu loomaga kokku puutunud, aga Diegoga tekib sümpaatia. Ta on iseloomult veidi nagu kass. Tuleb su juurde, tegeleb, kui talle tähelepanu pöörad, reageerib sinu toonile ja kui teda ignoreerida, siis tüütama ei hakka ega pole pealetükkiv.

Kõige naljakam olukord oli kunagi siseministeeriumis, kui toonane kaitsepolitsei juht Arnold Sinisalu ootas ministriga kohtumist. Kõndisin sellest ruumist läbi ja nägin, kuidas Sinisalu seisis seina ääres ja tema vastas Diego. Nad põrnitsesid teineteist vaikides ja mul oli seda isegi veidi kõhe vaadata, mõtlesin, et huvitav, mida nende pilgud omavahel räägivad ja mis signaale vahetavad. Hiljem selgus, et Arnoldile üldiselt koerad ei meeldi, aga kinnitas, et antud juhul on tegu väga intelligentse ja sümpaatse tegelasega.

Kas Diego on mõnel tähtsal koosviibimisel midagi ootamatut teinud?

Enamasti ta rabelema ei hakka, vahel tõuseb püsti, kõnnib veidi ringi ja läheb viskab siis kuskile külili. Aga mis võib vahel juhtuda, on haigutus. Shiba inu​'del on hästi häälekas ja natuke kriiskav haigutus. Kui see siis keset koosviibimist juhtub, on muidugi kõigil korraks näod naerul.

Teine kord oli vahejuhtum sotsiaaldemokraatide kontoris, mille alumisel korrusel tegutseb pubi. Oli suvine aeg ja trepikoja uks, mis neid kaht asutust keldri kaudu ühendas, oli paokil. Ühel hetkel keset koosolekut hakkasin mõtlema, et ma pole tükk aega küünte klõbinat kuulnud ja küsisin teistelt, kas keegi on Diegot näinud. Peaaegu samal hetkel hõikas ukse pealt võõras hääl, et ega teil üks rebase välimusega koer kadunud pole. Jaatava vastuse peale ütleski, et see koer istub neil köögis pliidi kõrval ja nurub kokalt sardelli. Diego oli otsustanud, et tema jaoks on see koosolek mõttetu ja leidis kuidagi ise läbi maja ja õllekeldrite tee kööki.

Aga kas ta pahandusi üldse on teinud?

Eriti mitte, kõik väikesed viperused jäidki kutsikaikka. Siis sai nalja küll. Näiteks meeldis talle raamaturiiulist raamatuid välja kiskuda ja neid sakutada. Üks raamat, mille ta sügelevate hammastega välja valis, sai märgiliseks: mul oli viimane aasta, et hakata oma magistritööd kirjutama. Olin nii hädas! Mul polnud teemat ega inspiratsiooni. Ja siis üks raamat, mille ta välja urgitses, oli mul Prantsusmaalt ostetud raamat, mille lugemist olin edasi lükanud, sest lihtsalt ei viitsinud prantsuse keeles lugeda. Aga Diego oli seda juba mitu korda räsinud ja vaatasin, et kui ma seda üldse kunagi lugeda tahan, on kriitiline hetk käes ja pean seda kohe tegema, sest hiljem enam ei saa, proloogi osa oli juba läinud. Raamat oli Putini mõjutustegevusest Prantsusmaal, lugesin selle lõpuni ja leidsin magistritööle teema. Nii et Diego aitas mul selle kraadi teha.

Tema seiklejahing on ka sekeldusi kaasa toonud – nii kui tal vabadus tekib, ta selle ka ära kasutab. Kord, kui ta vanemate juures hoiul oli, jäi ta kasuisaga kahekesi koju. Ja ühel hetkel saatis mu vend pere grupivestlusse pildi kuulutusest, kus täpselt Diego moodi koer istus ühe perega koos laua taga ja sõi. Nägin, et kasuisa muudkui trükib midagi, ja siis kustutab. Trükib ja kustutab. Ja kui lõpuks teksti valmis kirjutas, küsis ehmunult, kas kuulutuse juures aadress ka on, ta ei märganudki, et Diego salaja plehku pani.

See oli varakevad ja lumesulamise aeg, kuidagi oli aia äärde auk tekkinud, millest Diego läbi mahtus ja läkski uitama. Leidis mõned tänavad eemalt ühe aia, kus sai retriiveriga mängida ja ühel hetkel sai pererahvas aru, et ju ta jooksus on ja viisid koerad tuppa. Siis tegidki pilti, kuidas Diego ennast nende köögis mõnusalt tundis ja panid Kakumäe sotsiaalmeediagruppi, et sõbralik koer ootab oma inimest ja koju tagasi viimist.

Kas Diegole on ka ametinimetusi antud?

Kõige kuulsam on ilmselt siseministeeriumist saadud hüüdnimi, Lauri Läänemets hakkas teda meelerahunõunikuks kutsuma. Ja kui erasektoris töötasin, kutsusime Diegot nooremkonsultandiks. Mis tegelikult pidaski täiesti paika, sest tegime koostööd ka ühe lemmikloomafirmaga ja Diego konsulteeris nii hästi, et siiani ostame koeratoidu sealt poest.

Tööl kutsutakse teda kõlavate tiitlitega, aga kas tal on ka kodus omad tööülesanded?

Oi ei. Ainus asi, mida ta vist enda tööks peab, on minu magama panemine. Kui ma voodisse lähen, tuleb ta umbes kümneks minutiks ka ja ootab, et magama jääksin. Ma ei teagi, kas ta kuulab hingamist või mida, aga täpselt siis, kui ma uinuma hakkan, tõuseb ta püsti ja läheb ära oma pessa tuttu. See käib vahel mulle isegi veidi närvidele, aga ta teeb kindlaks, et ma magan ja tema saab minna oma uneaega pidama.

Kas ja kuidas sa koeraomanikuna muutunud oled?

Hiljuti olime kuskil kohvikus, kus olid kaks prouat, kes nägid, et oleme Diegoga kahekesi. Kui ma oma kohvi ja kooki nautisin, hakkasid nad kommenteerima, kuidas noor mees peaks ikka lapsega jalutama, mitte koeraga, kuidas nüüd nii?! Kui vastasin, et küllap see lapski kunagi tuleb, arvasid nad edasi, et laps võiks olla ikka enne kui koer. Ma ise jällegi usun, et see on just vastupidi. Vahel naeruvääristatakse või visatakse nalja nende üle, kes oma loomi väga hoiavad, aga leian, et loom just õpetabki vastutustunnet. Varem olin nagu üksi elav inimene ikka – tulin ja läksin millal tahtsin, sest kellelegi aru andma ei pidanud. Aga kui loom on võetud, siis nii enam ei saa, pean alati arvestama, et Diegol hea oleks.

Diegol on väga palju hoidjaid, neist on lausa järjekord ja inimesed solvuvad, kui ta kellegi teise juurde viin. Aga ikkagi ei saa ma lõputult reisidel olla, sest ta hakkab igatsema. Kui pikemalt ära olen, siis sõbrad ühel päeval hakkavad vaikselt rääkima, kui hea see on, et varsti tagasi jõuan, sest Diego juba vaatab pikalt aknast välja, toob esile sügavaid ohkeid ja näitab välja, et tunneb minust puudust.

Minu ja mu pere elus on olnud olukordi, kui Diego on olnud täiesti asendamatu. Mu ema haigestus paar aastat tagasi vähki ja sellest teadasaamisest tema lahkumiseni oli vaid üheksa kuud, mis olid meile kõigile väga keerulised ja pingelised. Ütlen ausalt ja julgelt, et siis oli küll Diego minu jaoks täielik elupäästja. Samal ajal algas ka Covidi pandeemia ja kõik läks lukku, kuskile ei pääsenud, vaimselt väga raske aeg. Diego olemasolu, rahulik ja lustlik loomus vahepealsete lollakate haigutustega, mis naerma ajasid, oli selle kõigega hakkama saamisel kindlasti abiks.

Kui sul on koer, siis tahad või mitte, pead kaks korda päevas kargu alla ajama ja ennast uksest välja ajama. Rasketel perioodidel on muidu väga keeruline ennast sundida üldse midagi tegema, aga koer hoiab sind käimas. Kui juba õues jalutad, märkad, et näe, vähemalt on kevad. Vähemalt on veidi päikest ja soojem, arvan, et need elemendid mõjuvad inimesele hästi. Ilma temata poleks ma võib-olla toast välja läinudki ega seda kõike märganud ja sellepärast julgengi öelda, et ta on aidanud ja toetanud mu vaimset tervist ja võin teda elupäästjaks nimetada.

Viisin teda sellel raskel ajal ka oma õe, venna ja ema juurde, ta oli meile kõigile suureks trööstiks ja lohutuseks. Mu ema käis keemia- ja kiiritusravis teades, et see võib anda kuu või kahe jagu elu pikendust, no ei ole väga motiveeriv. Kui Diego vanematekoju viisin ja nad kasvõi koos jalutama läksid või mängisid, oli näha, et emal läks korraks mõte tervise juurest mujale ja tekkis teine energia.

Hea sõbranna, kellel olid isiklikus elus kriitilised ajad, küsis enne üht mu reisi, kas ta võiks Diegot hoida, sest ei taha üksi kodus olla. Hiljem tagantjärele on ta rääkinud, et ilma mu koerata oleks ta olnud ilmselt mustas masenduses ja see periood oleks üksinda läbi teha tohutult raske olnud. Ja nüüd on tal oma koer, kes on ka Diegoga suur sõber.

Hanemaksapasteedist oli meil juba juttu. Aga kas Diegol on veel mõned lemmikmaiused või peened snäkid, mida ta eriti armastab?

Talle meeldib, jah, peenem kraam, pasteet läheb muidugi alati. Siis veel rostbiif ja bœuf à la tartar. Samas on olnud olukord restoranis, kui ema pakkus talle eraldi väikese taldriku pealt võikastmes kohafileed ja Diego lakkus kastet, aga kala põlgas ära, lihtsalt ei sobinud. Mõni graavilõhe talle meeldib, teine jällegi mitte. Olen naernud, et temaga võiks kalaletti kauba värskust minna testima.

Juust maitseb talle, olen seda vahel snäkilaualt veidi andnud. Kodujuust maitseb – iga kord, kui ta jälle mu vanemate juurest tuli, sain kohe aru, kui teda oli kodujuustuga poputatud, sest kodus toimus siis väike puuksuralli.

Ja muidugi on tema suured lemmikud Vesivärava kohviku maiused, sealt ei saa me sisse astumata mööduda. Oleme paar korda sealt sellisel kellaajal mööda jalutanud, kui kohvik juba suletud on, ta jääb kinnise värava ette lihtsalt seisma ja keeldub edasi minemast. Pean teda siis jõuga sikutama, mis on tema jaoks arusaamatu, sest see on ju see maiuste koht, mis mõttes me niisama ära läheme.

Olen kuulnud, et Diego on mitmele prominendile käppa andnud ja nendega isiklikult kohtunud. Räägi sellest lähemalt.

Tõsi see on! Minu siseministeeriumis töötamise ajal kohtus ta paljude kõrgete riigiametnike ja tippjuhtidega. Siseminister Lauri Läänemetsaga oli neil muidugi väga hea läbisaamine, Diego pidas tema kabinetti lausa enda omaks. Paar korda, kui ma teda kohe üles ei leidnud, oli tal vist kõigist kõrini saanud ja paokile jäetud ukse vahelt Lauri diivanile puhkama läinud.

Kord, kui pidin minema president Alar Karist õnnitlema, oli Diego mul juba kaasas. Kuna oli jahe ilm ja ma ei teadnud, kaua mul läheb, ei tahtnud ma koera autosse jätta, vaid võtsin vastuvõtule kaasa. Ja nii nad seal presidendiga teineteisele otsa vaatasid ja käppa surusid.

Ka Kersti Kaljulaidiga on Diego kohtunud. Ja alles mõned nädalad läksime Kadrioru parki emakeelepäeva ettelugemist kuulama. Ühel hetkel kuulsin, et keegi räägib mu selja taga, keerasin ringi ja avastasin, et Soome president Sauli Niinistö puhub Diegoga juttu.

Kui sina välja arvata, kes on tema parimad sõbrad ja lemmikinimesed?

Tal on väga valitud inimesed, kokku vast kümmekond, kellele ta päriselt tõelise rõõmuga reageerib. Ta on väga sõbralik ja ükskõik kes meile külla tuleb, toob ta alati jooksuga ühe oma mänguasja. Isegi toidukullerid saavad Diegolt mänguasju. Sellega testib ta vist veidi seda tulijat, et kas hakkab koeraga mängima või ei tee lelust väljagi. Ja kui ignoreeritakse, ei tee Diego ka suuremat numbrit.

Ministeeriumis olid tema absoluutsed lemmikud sekretariaadist Triinu ja Helen, nende juures veetis ta alati võimalusel suure osa päevast. Ja teda hoiti ka muidugi väga. Kui ma vahel pikemat aega töölt eemal olin, näiteks reisil või haiguse tõttu ja siis lõpuks tööle tagasi läksin, hakkas Diego nöörist sikutama, et oma sõprade juurde minna. Muidu ta rihmast ei tiri, ainult seal ja Vesivärava kohviku juures.

Kas Diego ilusalongides käib või koertele mõeldud aksessuaare kannab?

Jõulukingituseks on ta küll kikilipsu saanud ja seda mõned korrad ka kandnud. Ja õde on temaga moedemonstratsiooni teinud. 

Mingit erilist hooldust Diego õnneks ei vaja. Vahel, kui on kuiv aeg, pole vaja teda kaks kuud pesta. Olen teda väiksest saadik õpetanud-harjutanud, et mina kammin, lõikan küüned, puhastan kõrvad ja pesen. Need pole tema lemmiktegevused, kuigi kannatab ilusti, aga ta väga naudib puhas olemist. Siis on ta omadega jube rahul ja olek on ka kohe uhkem.

Kui ta meres ujumas käib, tuleb ta mageda veega üle loputada nagu kõik paksu kasukaga koerad, et mingeid nahalööbeid ei tekiks.

Porilompidest käib Diego ringiga mööda, talle ei meeldi mustaks saada. Kevaditi, kui parkides on niiskemad kohad, valib ta rada, kust kuiva käpaga läbi saaks.

Püherdanud on ta vaid üksikud korrad, näiteks kui olime maal ja ta leidis koha, kus oli talvel rebane surnud. Rebase jäänused isegi olid juba ära koristatud, aga ju ta mingi raipelõhna ja jälje ikka leidis ja seal püherdas. Aga see on instinkt ja need on tal hästi säilinud.

Sõbrannal külas käies leidis ta mereäärselt karjamaalt mägiveiste karja ja enda õuduseks avastasin, et Diego jooksis nagu välk nende poole ja hüples kõrges heinas suurte rahutuks muutunud veiste vahel ringi. Pidin infarkti saama. Ma ei teagi, kas ta püüdis neid karjatada, aga õnneks tuli ta sealt tagasi ja vot siis oli ta küll üleni lehmasõnnikuga koos. Ma ei tea, kas ta kukkus sinna sisse või püherdas, aga mul ei jäänud muud üle, kui võtsin ühe käega kaelarihmast ja teisega sabast, tõstsin tiiki ja loputasin läbi. Õnneks on tal selline karv, et veest välja tulles jooksis ta ennast kuivaks ja oligi korras.

Olen väga tänulik, et Diegol on hea ja tugev tervis, arsti juures oleme pidanud käima vaid vaktsiine saamas ja korra, kui kimbutas toidumürgitus.

Kui lähed kuskile ilma Diegota, kas siis ollakse pettunud ka?

Inimesed tõesti seostavad teda minuga ja kui kuskile ilma temata lähen, ollakse veidi õnnetud. Viimati avaldasid Kuku raadio hommikusaate juhid Brita-Maria Alas ja Sander Punamäe nördimust, et miks ma üksi tulin. Aga see ei ole minu süü! Kui see oleks Diego teha, siis ei ärkaks ta enne kümmet üleski. Täna hommikulgi – tegin ise tööd, kell sai kümme ja tema alles norskas elutoas. Tõesti alles magas sügavalt. Nii et ideaalne laisa inimese koer, talle meeldib kaua magada.

Muidugi meie õhtune tiir on ka üsna hilja, aga ta võib lõunani kodus olla ja hakata alles siis mõtlema, et nüüd võiks midagi teha.

Mis on Diego lemmiktegevused, kui teil on vaba päev ja saate teha, mida ise soovite?

Hommikul lõunani magamine oleks mõnus. Aga enim meeldibki talle pikk jalutuskäik, käime sageli näiteks Kadrioru pargis. Mulle tundub, et ta armastab tuttavaid kohti, kus ta juba käinud on. Või Metsakalmistu taga metsas, kus mõnikord oleme täitsa omaette ja saan teda natukeseks rihmast lahti jooksma lasta.

Ära ei saa muidugi unustada Vesiväravat. Tänagi hommikul käisime, Diego sai kogu kohvikupere käest maiuseid. Käisid ühekaupa leti tagant väljas ja rõõmustasid koera.

Suvel meeldib talle isegi rannas kaasas käia, kui liiga hull ilm pole, panen vihma- või päevavarju talle ja ta ise kaevab endale jahutava augu. Ükskord ehitasid teda hoidvad sõbrad randa päikese kaitseks püstkoja moodi baldahhiini. Ja meres meeldib talle ka ujumas käia.

Külm ja niiske ilm talle ei meeldi, siis saame nii hakkama, et käime päevas kaks 15–20 minutilist tiiru ja ta on rahul. Ilusa ilmaga tahab rohkem käia, aga ka mitte üle kahe tunni, siis näen, et samm hakkab aeglasemaks minema ja aeg on koju minna. Ja lähmegi, pereliikme ja hea sõbra soovidega tuleb ikka arvestada.