Mari (48): Üks emadepäev, mis mul siiani meeles on, oli siis, kui mu noorem poeg oli vist kaheksa-aastane ja vanem veidi üle kümne. Nad ärkasid vara, keetsid mulle kohvi ja tõid voodisse natuke kõrbenud pannkoogid, mille peale olid moosiga südame teinud. Kaasas oli kaart, kuhu nad olid kirjutanud: «Sa oled maailma parim ema, isegi kui sa vahel pahandad.» Ma hakkasin naerma ja pisarad tulid samal ajal. See ausus ja siirus... tundsin, et kõik need väsinud päevad ja lõputud toimetused on olnud seda väärt. Täna on nad juba suured ja kingivad lilli, aga see üks hommik väikeste kätega tehtud pannkookide ja kortsus kaardiga jääb alati südamesse.