Siiani olen jaganud teiega oma deitimisi, väikeseid libastumisi ja elulisi olukordi, mis on toonud nii naeru kui pisaraid. Olen rääkinud suhetest, südamevalust ja rõõmudest, sõpruse keerukusest ja mõnest humoorikast seigastki. Aga täna tahaksin teiega jagada midagi sügavamat. Midagi, mida ma ei räägi just sageli ega kergel käel. Asi, mis on aastatega vaikselt kasvanud, muutunud ja hakanud mind juhtima viisil, mida ma ei osanud varem oodata.
Nimelt: minu usk ja teekond Jumalaga.
See ei ole midagi, mida ma oleksin kunagi plaaninud või ette kujutanud, et kirjutan avalikult. Eestis ei ole religioon just populaarne vestlusteema ning tihti mõistetakse seda valesti või lükatakse kohe kõrvale, kui jutt sellele läheb. Aga mina usun, et igaühel meist on sees mingi igatsus – otsida rahu, mõtet, sidet iseenda ja maailma vahel. Mõne jaoks on see loodus, mõne jaoks muusika, ja minu jaoks on see viimasel ajal olnud usk.
Lapsepõlv ja esimene kokkupuude kirikuga
Ma ei kasvanud üles religioosses peres. Pigem vastupidi – mu lapsepõlv oli keeruline ja katkine. Ema alkoholism, isa võlad, erinevad kasuemad, pidev stress ja tunnetus, et ma pean alati olema tugevam kui mu vanus lubas. Kodus puudus stabiilsus, armastus ja turvatunne. Ma uitasin lapsena tihti üksi ringi. Mõnikord sattusin juhuslikult kirikusse – ilma suurema põhjuseta. Seal oli vaikne, inimesed laulsid, küünlad põlesid ja kõiges oli mingi seletamatu rahu. Ma ei mõelnud siis, et see on vaimne kogemus – see oli lihtsalt koht, kus sain hetkeks hinge tõmmata.
Minu teekond Jumalaga sai täiesti uue tähenduse siis, kui kohtusin uuesti oma lapsepõlve armastusega.
Tagantjärele vaadates tundub, et usk on mind saatnud juba lapsest saadik. Mitte dogmaatiline religioon, vaid mingi sisemine teadmine või igatsus millegi suurema järele. Mul oli tunne, et keegi justkui hoiab mind – isegi siis, kui olin täiesti üksi.
Ülikooliaeg Ameerikas – kui kõik muutus sügavamaks
Päris murrang toimus aga siis, kui läksin ülikooli Ameerikasse. Mind võeti vastu ühte katoliiklikku kooli, mille ülikoolilinnakus oli ka uhke kirik – tõeline arhitektuuriline pärl, täis mosaiike, vitraaže ja vaimustavat valgust. Ma mäletan täpselt seda esimest korda, kui sinna sisse astusin. Mingi äratundmine minus toimus. Nagu oleksin lõpuks kohale jõudnud. Hakkasin regulaarselt pühapäeviti kirikus käima. Mitte selleks, et olla «tubli-korralik usklik», vaid lihtsalt... see tundus nagu loomulikuna.
Usk puudutab meid kõiki, kui me vaid ainult avaks oma südamed sellele.
Istusin seal, kuulasin muusikat ja sõnu, enamjaolt laulsin täiest kõrist kaasa nagu gospelis ikka. See oli koht, kus keegi ei küsinud ega oodanud sinult midagi, see oli koht, kus võisin lihtsalt olla. See andis mulle energiat, kui olin väsinud. See andis lootust, kui tundsin end eksinuna. Vahepeal lugesin Piiblit – puhtalt huvist. Ja mõni kirjakoht jäi minuga kauemaks. Need olid nagu sisemised majakad, mis aitasid mind pimeduse keskel.
Ülestõusmispühad, ristimine ja uus algus
Kõige suurem sisemine muutus tuli aga palju hiljem. Viimase aasta jooksul on usk saanud mu jaoks täiesti uue mõõtme. Ma ei kartnud enam tunnistada, et see on osa minust. Et see on midagi, mida ma vajan. Tänavused ülestõusmispühad olid mulle eriti tähendusrikkad – just siis toimus mu ristimine. See hetk oli nii rahulik, nii selge ja puhas. Tundsin, nagu mingi uus elu oleks alanud. Justkui oleksin lõpuks aktsepteerinud iseennast täielikult, koos kõigi oma haavade, kogemuste ja lootustega.
Pärast ristimist tundus kõik justkui teise nurga alt – maailm ei muutunud väliselt, aga mina ise muutusin seest. Ja see ongi kõige tähtsam.
:format(webp)/nginx/o/2024/12/22/16560118t1hfbbf.jpg)
Tumedamad hetked ja nende tähendus
Elu ei ole alati roosiline. Möödunud aasta novembris juhtus mitu rasket asja korraga. Ühel päeval kaotasin ootamatult nägemise ühest silmast. Samal päeval sain teada, et mu hea sõber oli sooritanud enesetapu. Ma vajusin sügavasse kurbusse. Olin segaduses, väsinud ja tundsin, et pean lihtsalt minema. Võtsin aja maha, pakkisin koti ja otsustasin veeta talve Euroopas, külastades sõpru, otsides selgust ja rahu.
Seiklus Euroopas – vanade sõprade külastamine
Esimene peatus oli Hollandis, kus sain kokku ühe vana tuttavaga. Me ei olnud romantiliselt seotud, pigem lihtsalt kaks hinge, kes mõistsid teineteist. Me tossutasime kanepit (legaalset küll!), rääkisime elust, armastusest ja usust. Ta jagas oma vaateid Piiblist ja mina jagasin omi. See oli huvitav – kogeda, kuidas usk ei pea olema raske ega formaalne. See võib olla osa igapäevaelust, ilma surveta.
Brüsselis käisin mitmes kirikus. Palvetasin. Nutsin. Naersin ka. Käisin stand-up'idel ja tutvusin ühe koomiku, Ric Dieziga – kui ta Eestisse tuleb, tahan talle kindlasti oma show korraldada. Londonis kohtusin ülikooliaegse sõbrannaga, kellega me tutvusime just kirikukooris. See tõi küll kõik mälestused tagasi!!
Malta oli eriline. Seal elab mu hea sõbranna Võrust, kes on samuti ristitud. Käisime koos Valletta katedraalis – istusime vaikuses, käed põlvedel, silmad suletud. See hetk jäi mulle meelde. Kõik oli nii vaikne, aga samas nii täis elu. Sain aru, et olen leidnud oma tee.
Ja siis tuli midagi täiesti ootamatut
Minu teekond Jumalaga sai täiesti uue tähenduse siis, kui kohtusin uuesti oma lapsepõlve armastusega. Me ei ole hüpanud kohe suhtesse, vaid võtame rahulikult. Õpime üksteist tundma täiskasvanutena, mitte ainult vahvate lapsepõlvemälestuste kaudu. Aga see, mis mind rõõmustab, on see, et ta mõistab, kui oluline usk minu jaoks on. Ja mis veelgi olulisem – ta austab seda. Võib-olla soovib ta tulevikus isegi kogudusega liituda. Aga ka kui mitte – see on okei. Igal inimesel on oma suhe Jumalaga, ja see on väga isiklik.
Mis edasi?
Ma ei tea täpselt. Aga ma palvetan. Käin kirikus. Naeran. Töötan oma loovate projektide kallal. Õpin olema järjepidev. Ma ei tunne enam, et pean kõike kontrollima – piisab, kui usaldan. Kui keegi ütleb, et religioon on enda eksitamine, siis... las ta ütleb. Jumala side on nii-nii isiklik ja seda kirjeldada teisele on väga raske. Usk puudutab meid kõiki, kui me vaid ainult avaks oma südamed sellele. Mäletan, kuidas keegi ilmalik küsis ühelt mehelt, et aga kus sa tead, et Jumal on olemas? Mees vastas rahulikult: «Aga mine jookse õue, hüüa: «Jumal, kui sa tõesti oled seal, siis palun näita ennast mulle!» Jumal teeb seda alati. Siinkohal ei pea ma silmas, et päris füüsilisel kujul sa näedki nüüd habemega meest... vaid, et Jumal tõesti ilmutab sulle märke ja teeb oma kohalolu sinu jaoks nähtavaks, kui sa ainult ise avad oma südame ja vaimu temale.
Ma olen kaine. Ma teadvustan ümbritsevat. Ja ma olen sisemiselt harmoonias.
Rahu südames. Valgus silmis. Ja tänutunne kõige selle eest, mis on olnud ja mis veel tuleb.